ISBN 978-9916-4-2328-8

“Heinaritsikas Sipsi armastas pool päeva magada ja teise poole päevast mängis ta viiulit. Kui ta tundis, et magamisest on küllalt, pani ta viiuli lõua alla ja hakkas lustilisi ja rõõmsaid lugusid mängima. Kui ta oli viiuldamisest väsinud, asetas ta oma mänguriista jälle pea alla ja heitis magama.

Nii möödusid heinaritsikas Sipsi päevad magades ja viiulit mängides. Vanale usinale mesilasemale valmistasid Sipsi eluviisid palju tuska, sest heinaritsikas Sipsi oli muidu päris lõbus ja heasüdamlik seltsimees.

“Kuulge, noorhärra Sipsi,” ütles usin mesilasema mitu korda. “On aeg, et hakkaksite juba tõsiselt oma tulevikule mõtlema. Nii lähete päris raisku. Uskuge mu sõnu!”

“Ollallaa,” naeris ainult selle peale heinaritsikas Sipsi ja hakkas viiulil mängima veelgi lõbusamaid lugusid.

Aga kord tuli vihma nagu oavarrest ja heinaritsikas puges suure lehe alla varju. Vihma oli sadanud ennegi, aga seekord näis, nagu ei tahaks vihmale üldse lõppu tulla. Ja mida kauem vihma sadas, seda nukramaks muutus muidu nii lõbus ja rõõmus heinaritsikas, sest ta kulunud kuub ei suutnud pakkuda mingit kaitset niiskuse vastu ja ta saapad ei pidanud vett.

“Kuule, noorhärra Sipsi,” ütles heinaritsikas endale, “vanal mamma Mesilasel on ikka õigus, kui ta nimetas sind hulguseks. Viimane aeg on oma elukombeid muuta ning hakata tõsiselt elule mõtlema!”

Harilikult jäävad hädas antud lubadused ainult lubadusteks. Kui suur häda möödas, siis on ka lubadus unustatud. Aga heinaritsikas ei teinud nii. Ta muretses suure hulga noote ja hakkas uusi viise ja lugusid õppima. Temast pidi saama kuulus viiulikunstnik, kes ei tarvitseks enam nälga tunda ja vihma ning tuulte käes külmetada.”

(katkend Helmut Valtmani lasteraamatust “Heinaritsikas Sipsi”)

Kui tahad teada, mis heinaritsikas Sipsist edasi sai, kuula audioraamatut “Heinaritsikas Sipsi”. Seda lastele mõeldud audioraamatut saab alla laadida siit: